Neljapäeval kolis Caro ka minu juurde ja õhtul saime Leoga kokku ning suundusime sinna baari, kuhu Thomas mind kutsunud oli. Baaris tegime selliseid asju, nagu seal ikka tehakse, ehk siis jõime õlut, nautisime atmosfääri, rääkisime juttu... Olime seal mõned tunnid ja siis liikusime edasi ühte parki, kus sõime tee pealt ostetud falafeli, mis tol hetkel maitses rohkem, kui taevalikult. Mõned tunnid veetsime ka pargis mõnusalt aega. Umbes kella 2 paiku hakkasime kodu poole minema või lihtsalt kuskil suunas kõndima, et mingit ööbussi leida, millega koju saada. Kui me parasjagu tänaval kõndisime, läks üks mees oma auto juurde ja ma küsisin nii mööda minnes, isegi mitte tema poole vaadates, et „kas te meid koju soovite viia?“ ja ootamatult ta vastas: „jah, meeleldi!“ Ja juhuslikult elas ta samal tänaval, kus meie Caroga, ainult et paar maja edasi. Kas pole mitte täiuslik?
Reedel magasime lõunani, siis koristasime veidi seda korterit, kus elame ja käisime Ostkreuz'is söömas. Tagasi tulles käisime all döneri onu juures internetis ja siis läksime ühe mu sõbra poole dušši alla. Miks me kodus ennast ei pese? Peseme küll, aga kuna meil on ainult külm vesi, siis juukseid ei taha väga seal all pesta, sest siis hakkab juba liiga külm. Kui siis pesemast ka lõpuks koju jõudsime, pidime ruttu riided vahetama, Leoga kokku saama ja Marc'i poole minema. Samuti ühinesid meiega Luis Gustavo ja veel 2 tema sõpra Mehhikost. Mäletate seda vahetusõpilast, kes 2006/2007 õ.a Eestis oli??? Jah, see sama Luis Gustavo teeb vahetussemestrit hetkel Saksamaal ja tuli nädalavahetuseks oma sõpradega Berliini. Kuna nemad (mehhiklased) olid üpris väsinud ja pidid järgmine päev varakult ärkama, siis nemad meiega peole ei tulnud. Meie aga jõudsime ära käia kuskil keldris elektropeol, mitmetes baarides ja siis YAAMas. Uskumatu, kuidas kõik siin nii muutunud on. YAAMas, mis peaks olema reggae klubi ja kus oli varem nii palju musta nahavärvusega inimesi, et ikka päris pime oli, mängis ilmselt Türgi päritoluga DJ, sellist muusikat, nagu tavaliselt bistroodes siin lastakse. Musti inimesi oli maksimum kuni 10. Kõik valged olid segasid ja punusid nagu hullud selle Türgi biidi järgi. Väga väga veider. Aga me ei lasknud end sellest häirida ja sulandusime ka keskkonda, ehk siis punusime sama segaselt, nagu teised. Ja päris pikalt pidasime vastu. Kell 6 või 7 hommikul jõudsime koju.
Laupäeval ei tulnud unest samuti puudu – magasime kella 3ni. Käisime poes, ostsime süüa (selliseid asju, mis külmkappi ei vaja, kuna selle olemasolu meil puudub) ja koristasime veidi korterit. Kell pool 8 mõtlesime, et võiks süüa, sõitsime Schlesischesstr.'le ja kell 9 õhtul sõime siis oma „hommikusöögiks“ aasia toitu restoranis nimega Chung. Kõht sai ikka päris korralikult täis ning otsustasime metroo asemel veidi jalutada. Suundusime Warschauerstr. poole ja kõndisime üle Warschauer'i silla ning sillal käis pidu. Üks DJ mängis ja rahvas tantsis. Nii otsustasime ka meie osta õlled ja veidikeseks sinna jääda. Algul tantsis seal 4 kutti, aga järjest rohkem rahvast jäi sinna peatuma ja tantsima ja poole tunni möödudes oli seal umbes 100 inimest, kes kõik tantsisid. Väga väga äge! Samuti käis pidu metroos, mille hiljem võtsime. Bänd mängis, rahvas laulis... Berliin üllatab, ma ütlen! Saime tuttavaks ühe juura tudengiga New York'ist, kes tuli meiega hiljem ka baari. Baaris oli selline mõnus, rääkisime juttu, jõime šampust. Pärast läksime veel dönerit sööma ja umbes kell 4 jõudsime koju.
Täna, pühapäeval, käisime kirbuturul, kus nagu ikka on palju erinevat kaupa ja kirevat rahvast. Kõige ägedam asi selle iga pühapäevase Mauerpark'i kirbuturu juures on karaoke! Inimesi on tohutult palju, kõik istuvad ümber „lava“ ja elavad tohutult kaasa. VÕIMAS! Umbes kella 7 paiku tulime koju, keetsime pastat, praadisime šampinjone ja muud sellist ning sõime „hommikust“ (taaskord). Täna õhtune plaan on tantsida klubis nimega Kaffee Burger.
