The holy Berlin

Kenasti kohale jõutud! Lend läks plaanipäraselt ning Sammy ja Caro tulid lennujaama vastu. Läksime siis sinna korterisse, kus ma elama hakkan. Hetkel on see ilma elektrita, aga vähemalt on vesi. Küll külm, aga siiski vesi. Ja minu eesmärk ju polegi siin kodus passida, vaid ikka võimalikult palju korda saata.


Korteri asukoht on super: keset Kreuzbergi ehk keset mu lemmik linnaosa Berliinis. Ühesõnaga kõik väga äge on mõne minuti teekonna kaugusel. Maja 1. korrusel on bistroo, kus me Caroga juba döneri onudega kenasti tutvust tegime ja tasuta juua ja süüa saime.

See-järel saime Caro vennaga, kes on hetkel vahetusõpilane Saksamaal, kokku. Ostsime õlles, jalutasime Spree äärde ning istusime ja ajasime juttu seal. Edasi tegime väikese turisti jalutuskäigu Hauptbahnhof'ist Riigipäevahoone juurde, sealt Brandenburgi väravateni ja Unter den Linden'ile.






Pärast väikest turistitiiru läks Camilo Charlottenburgi hostelisse ja Caro tuli minu juurde Kreuzbergi. Võtsime veel paar õllet. Kuna Sammy oli eile Ankerklause's tööl (Ankerklause on mu üks lemmikuid baare Berliinis), siis hüppasime Caro'ga sealt läbi. Sammy tegi meile caipirinhad ja nii me seal paar tunnikest olime mõnusalt. Kuna Caro hostel on teises linna otsas, siis pidi ta lahkuma poole 1 paiku, et veel rongile jõuda, kuna ühistransport sõidab kella 1ni nädala sees (v.a ööbussid). Mina aga elan sellele baarile väga lähedal ja kuna üks sõber oli mind külla kutsunud, siis otsustasingi tema juurest ka läbi minna. Väga mõnus ja tore oli.




Täna kella 2 paiku tulid Caro ja Camilo läbi minu poolt, jätsin Camiloga hüvasti, kuna ta sõidab täna sinna külla või linna tagasi, kus ta Saksamaal praegu elab.

Kuna mul kodus elektrit ega internetti pole, siis tulin siia alla bistroosse netti ja juba tulidki jook ja söök ise taaskord lauale. Kes ütles, et tasuta lõunaid pole olemas?

Thomas helistas ka mõni aeg tagasi ja ütles, et saavad täna kellegi Simoni pool kokku ja et tulgu ma ka. Eks näis, mis õhtu toob, aga usun, et läbi ikka hüppan paariks õlleks ja mõnusaks jutuajamiseks.

Minuga kontakteerumise suhtes on selline uudis, et mul on siin oleku ajal uus number, milleks on +491 52282 37704.

Berlin starts here, again.

Estonian Air'i Tallinn - Berliin otselendu oleks patt kasutamata jätta, ehk siis lendan täna, nüüd mõnekümne minuti pärast, taaskord oma teisse kodulinna, Berliini.
Siiani on kõik ladusalt sujunud, välja arvatud hetk, kus olin poes Vana Tallinn'at ostmas ja kuulen teadet: "Tähelepanu! Reisija Triin Sauks, kordan, Triin Sauks, palun pöörduge turvakontrolli!" Mõtlesin nonii, mis nüüd? Aga polnudki nii katastroofiline, olin kõigest ID kaardi unustanud sinna kasti, millega käsipagas läbi turvamasina lastakse.

Annan endast parima, et siia miskit postitada, kuna Internetti mul koguaeg olema ei saa.

Nautige suve ja folgini, mu kallid sõbrad!

Kas keegi nägi ajaröövleid?

Ehk siis juba peangi taaskord lendama??


Täna käisin veidikene shoppamas. Aga see oli korra, selline „vaatan ruttu paar poodi läbi, ostan mõned asjad ja minema neist hulludest poodidest“, sest shoping isn't my thing.

Sain täna Thomasega kokku. Wow!! Vot seda meest oli ikka täiega täiega võimas näha jälle üle pika aja. Päris mitu tundi istusime ühes kohvikus, rääkisime, mis vahepeal juhtunud on. Päris palju on... Ja ta plaanib minna varsti tuurile mingite teiste muusikutega. Muidugi ei puudunud meie vestlusest nostalgiahetked. Näiteks lambist kesest vestlust küsis ta mult: „mis on kõige hullem sõimusõna?“. Algusel mõtlesin wtf?? Siis tuli meelde: „Tokio Hotel fan“. Kui ma siin koolis käisin, oli see üks esimesi asju, mida ta mulle õpetas. Igatahes suurepärane oli teda näha ning leppisime kokku, et järgmine kord näeme Eestis :)


Pärast Thomasega kohtumist läksin ühe sõbraga õhtustama. Oli tore, jälle palju juttu ja palju head sööki.


Jõudsin umbes pool 12 koju, mõtlesin, et hakkan vaikselt siis pakkima, aga ei! Olin Last'iga kokku leppinud, et saame täna veel korra kokku. Nii ta siis helistaski, parasjagu kui koju jõudnud olin. Ütlesin, et ma enam kuskile liikuma ei hakka, kuna mul asjad pakkimata ja pealegi metrood sõidavad kella 1ni. Ok, metroo saaks veel ööbussiga asendada, aga bussi, mis pärast metrood võtma peab, et tema juurde jõuda, ei saa. Aga kuna mees tahtis ikka nii väga näha, sõitis ta siia, tuli mulle järgi ja läksime dringile. Aga me polnud väga kaua väljas, umbes 1,5 tundi. Ta üritas küll mind taaskord peole vedada ja ma tõesti väga väga oleks tahtnud, kuna täna on üks võrratu r'n'b pidu, aga ma siiski pidin reaalsusesse jääma ja mõtlema, et mul on vaja asjad pakkida ja pool 6 hakata lennujaama poole liikuma. Seega tõi ta mind siis ilusti kella 3ks koju.

Nüüd ma olen juba mõned asjad pakkinud, aga päris palju asju on veel pakkida. Vaikselt hakkab uni ka peale tulema, aga täna tuleb taaskord magamata öö.

Aga see nädalake siin oli mulle väga hea nii vaimselt kui füüsiliselt.
Vanade sõpradega taaskord kohtuda – tehtud
Hullumeelselt pidutseda – tehtud
Dönerit süüa – tehtud
Lemmik pühapäevane reggae pidu – tehtud
Igast päevast maksimum võtta – tehtud
Veeta aega Last'iga – tehtud
Vähe magada – tehtud
Pere külastada – tehtud
Lemmik restos süüa – tehtud
Mango tubakat suitsetada – tehtud
YFU inimestega kokku saada – tehtud
Aastavahetus erakordselt tähistada – tehtud
jne, jne...

Igatahes väga korda läinud tripp. Oli tore taas teises kodus olla. Jään seda linna ja neid inimesi taaskord taga igatsema ja väga ootama järgmist lendu siia.

Aga nüüd hakkan varsti teele asuma Eesti poole ja juba pärastlõunal peaksin ka oma Eesti nr'ilt taaskord kättesaadav olema.

Aitäh teile, kes te minu tripile läbi mu blogi kaasa elasite. Unustasin veel kirjutada, et aitäh teile kõigile, kes te mulle aastavahetusel sms'e saatsite. Poleks arvanud, et neid tuleb nii palju. Aga siiski iga üks neist oli väga eriline ja südant soojendav minu jaoks. Aitäh Maarjamaa sõbrad ja perekond, kallid olete! :)

Today has been a good day

Hei-hei, täna oli tore päev! Käisin poodides veidi, aga miskit erilist ei leidnud, kuid homme on ka veel päev, et üks väike shoping terve tripi jooksul läbi viia. Õhtul läksin siis YFU Stammtischile (ehk siis siinsete praeguste ja endiste vahetusõpilaste iga kuisele kohtumisele). Ainult 1 inimene seal teadis, et ma tulen ja seega oli see kõigile teistele suur suur üllatus. See oli nii äge!! Ma vist armastan üllatunud nägusi, kes tormijooksus kallistama tulevad. Aww, nii armas ja äge oli neid näha. Olin mõned tunnid seal, rääkisin kõigiga ja väga chill oli.




Pärast, kui hakkasin koju sõitma ja olin juba Alexanderplatz'il, et sealt metroo võtta, mõtlesin, et aga mis ma nii vara kodus teen? Seega võtsin metroo teises suunas ning läksin oma lemmik linnaosasse ehk siis Kreuzbergi. Lihtsalt jalutasin seal, tegin pilte. Terve Schlesische Strasse jalutasin läbi, sealt edasi (tulles tagasi) üle Spree silla pealt Warschauerstr. suunas ja siis mööda Berliini müüri. Selline õige turisti jalutuskäik.










Pärast neid km'e jahedas jalutamist mõtlesin, et okei, nüüd siis lähen koju. Võtsin rongi Alexanderplatz'ile ja hakkasin metroo peale minema, kui parasjagu oli minu metroo minemas. Siis ma jooksin, et peale jõuda, aga täpselt nina alt sõitis minema. See oleks tähendanud 10 minutit ootamist järgmise metrooni, kui ma äkki ei oleks kuulnud oma nime. Mõtlesin, et wtf? Kell on mingi 11 läbi ja keegi hõikab mu nime kuskil metroopeatuses? Keerasin ümber ja üllaülla – taaskord üks black sõpsu. Ta oli just selle metrooga tulnud ja nägi, kui ma jooksin ja ütles, et mõtles, et „palun ära jõua selle metroo peale, palun ära jõua!“ ja ma ei jõudnudki. Igatahes wow-wow-wow on kedagi tuttavat nii lambist esmaspäeval sellisel kellaajal suurlinnas kohata.

Kas mu teekond pärast temaga kohtumist jätkus koju? Ei jätkunud, kuna ta vedas mu peole. Taaskord reggae ja chill. Aga mul oli täna limonaadi pidu, isegi õllet ei joonud. Ühesõnaga saatus armastab mind ja reggae peod siin ei saa minuta.




Aga ma ei jäänud sinna kauaks. Umbes 1,5 tundi olin, kuna tervis hakkab veidi käest ära minema. Kinnine köha + nina kinni = ei ole hea tunne. Pluss homme peaks ka vara ärkama, kuna saan veel paari inimesega kokku + tahan veidi shoppama minna.

Aga pidu ise-enesest oli hea, mahe muusika ja suurepärased inimesed! Nägin seal jälle vanu tuttavaid ja sõpru, keda pole 1,5 aastat näinud. Ma armastan taaskohtumisi. Kuigi ausalt! Mõndade inimestega oli nii, et ma ei mäletanud näiteks nende nimesi, kuna nad olid lihtsalt tuttavad, kellega olen mõned korrad rääkinud või pidutsenud ühes seltskonnas. Aga suur rõõm oli teada, et mind ikka mäletati ja nii rõõmsalt vastu võeti.

Siis veel selline uudis, et sain täna Berliini tööpakkumise. Töö algaks juulis ja oleks minu jaoks perfektne asi, mida teha! Aga ei öelnud ma ja, samas ei öelnud ka ei, kuna mul on järgmiseks aastaks vähe kaugemaa välismaa plaanid.

Aga nüüd, kui kell on juba jällegi öö, hetkel siis 4 ja mina alles äsja koju jõudnud pärast pikka päeva linnas, siis ma hakkan magama sättima.

Let's twist again...

Et siis aastavahetus? Tuli katastroofiliselt! Miks? Kuna oli palju igasugu kutseid erinevatesse kohtadesse, tähistamaks siis aastavahetust. Kuna otsust on raske teha, et kelle vahel valida, siis sai kokku lepitud erinevad ajad. Nii siis sain kell 10 Sammy + rahvaga kokku, et teha mõned dringid. Mõtlesin, et olen tunnikese nendega baaris ja siis hakkan liikuma Biesdorf'i (ehk suht väga ida Berliin). Hakkasingi siis umbes kell 11 või veidi kell 11 läbi liikuma Thomase, Samueli, Oskari, Lisa jne (ühesõnaga koolikaaslased) poole. Aga mis on praegu väga tore, on see, et S-Bahn sõidab väga sitasti. Ma pidin algul võtma metroo ja siis S-Bahni. Kõik sai ilusti võetud ja teoreetiliselt oleks pidanud ilusti kohale jõudma, kui S-Bahn poleks lihtsalt 2 peatuse vahel keset ei miskit seisma jäänud. Jah – minu uus aasta saabus rongis. Aga seik jätkub. Nimelt: jõudsin siis Biesdorfi, kus't edasi pidin võtma bussi. Aga ülla-ülla – ka bussi ei tulnud! Nii siis möödusid minu esimesed uue aasta tunnid rongis ja rongipeatuses koos võhivõõrastega. Aga ei noh chill! Elu on seiklus ja mis seal ikka kiruda, pigem olla õnnelik selle üle, mis on, ehk siis ma nautisin uue aasta saabumist inimestega, kellega ma pole kunagi varem kohtunud, aga kes siiski mind väga avasüli vastu võtsid.

Aga ka see pole veel kõik (teleturu laused ruulivad!). Ma siis ikka üritasin edasi oodata seda bussi, mis ei tule ja helistada Thomasele. Aga muidugi on ju kõik liinid kinni. Lõpuks olin ma seal üle tunni aja passinud ja mõtlesin, et aitab, ma lähen tagasi linna!

Linnas pidime Lastiga kohtuma ja koos pidutsema minema. Pidime kohtuma ühes metroopeatuses. Ja helistasime, et 10 mintsa pärast saame seal kokku, aga ülla-ülla taaskord: Triin jälle ootas ja vaatas ringi. Ma helistasin, et kus oled, aga ma ei saanud midagi aru, mis ta rääkis, kuna ta oli peol ja lärm oli taga. Lõpuks sai mul kõneaeg otsa. Siis läksin kuskile hotelli paberraha müntideks vahetama, et telefoniautomaadist helistada. Ja lõpuks siis pärast 2 tundi seiklemist, jõudsin ma sinna klubisse kohale. JA OI PL****** MA OLIN VIHANE! JA KUIDAS VEEL!!! Aga noh seal oli meie mõlema mööda laskmine, kuna tema oma jutu järgi ütles, et ma tuleks seal metroopeatuses tagant poolt välja ja ta tuleb siis klubist õue ja näemegi. Kuid ma sain aru, et kohtume peatuses ehk siis maa all. Aga vihane olin ma ikkagi. Ja siis me läksime muidugi veel kaklema selle pärast, et ma ei lasknud tal endale piletit osta jne jne. + muidugi selle pärast, et iga viimne kui tüüp seal üritas igat moodi sebida = L'i armukadedus. Aga noh, lõpuks saime mõlemad üle ja pidu ise enesest oli väga vinge. Täiega fancy koht kesklinnas.

Lõpuks jõudsime kell 9 või 10 hommikul koju. Siis magasime terve päeva, pmts olime terve päeva voodis. Vahepeal tellisime süüa ja siis chillisime edasi. Õhtul kell 11 viis ta mu Aasia restosse. Siis sõime taaskord (Aasia köök ruulib!!) ja läksime kumbki oma teed.

Ma jõudsin siis kell 1 öösel koju, käisin pesemas, vahetasin riided ja vastasin järgmisele peokutsele. Ehk siis kell 2 võtsin trammi ja umbes pool 3 olin peol. NII ÄGE PIDU OLI!!! Tutvusin seal 2 Norra meesmodelliga. Uiiiiiii mis meepotid, but for real! Muusikat oli igasugust – twisti, dancehall'i, reggaet, r'n'b-d jne. Ma läksin sinna peole ilma eelnevalt midagi kuskil joomata ja mõttega, et lihtsalt lähen tantsin hea muusika järgi. AGA! Kuna see inimene, kes mind sinna peole kutsus, oli too õhtu seal DJ, siis ta sai seal ka jooke tasuta ja nii sain ka mina. Ühesõnaga ma võisin baarist küsida üks kõik mida ja ükskõik kui palju. Ja baarid selles klubis pakkusid tõesti kõike! Kõikvõimalikud mahedad ja eksootilised koksid olid mu ees valla. Mõtlesin algul, et ok, 1 kokteil. Siis tantsisin ja väga palav oli ja mõtlesin, ok, jahutuseks 2. ka. Ja nii ta läks. Tegelikult ma ei joonud palju, mingi 5 koksi kokku 3 tunniga, aga lõpptulemus oli purjus. Lõpuks kui peolt koju hakkasin minema, mõtlesin, et ei võta kohe metrood, et jalutan järgmisse peatusesse. Siis nägin teletorni tippu ja mõtlesin, et jalutan Alexanderplatz'ini. Mõeldud tehtud ja jõudsin isegi kohale. Sealt edasi siis metroo ja trammiga koju.
Aaa mis veel väga nummi-nummi seal peol oli, oli see, et enne eelviimase loo mängimist ütles mu sõber/tuttav DJ, et Triin, järgmine laul on sulle ja siis ta mängis selle loo: http://www.youtube.com/watch?v=Y54lb2lDgD8

Pühapäev oli tõeline pühapäev. Ehk tere hommikust, mul on pohmakas! Aga sellest hoolimata tõusin pärast 3 tundi und äratuskella peale üles, käisin pesemas ja sõitsin vahetuspere juurde. Kuna siit, kus ma elan, sõidab sinna tund aega + jalutamist 20min, siis sinna jõudes oli mul olemine juba väga hea. Kui hea oli neid näha, aga päriselt!!! Palju oli muutunud – mu vanem õde oli abiellunud (lihtsalt nii, et vanemad ka tegelikult ei teadnud) + nüüd on ta rase ja sünnitab veebruaris. Aga ta on oma tüübiga juba 9 aastat koos ka olnud, niiet äkki võib siis? Majas oli ka palju muutunud - remonti tehtud ja tubasi ümber kolitud. Isa lendab 13. jaanuaril 5 nädalaks Brasiiliasse kahele vahetusõpilasele külla, neile, kes enne mind nende peres olid.
Aga ma lõpuks olin terve päeva seal, endalegi märkamatult. Pärastlõuna ajal läksin ja kell 11 jõudsin tagasi koju. Sõime kõik koos õhtust seal ja kõik tundus nagu vanasti. Ausaltöelda ma ei tahtnud isegi ära tulla sealt. Kuidagi raske oli, sest seal on nii kodune ja hubane ja täis armastust.

Kuid siiski-siiski tulin ma koju ja kuna oli pühapäev, siis see tähendas seda, et massive reggae pidu laeval! Nii ma siis võtsingi taaskord teekonna ette Kreuzbergi ning taaskord sain aru, miks ma seda linnaosa armastan. Siit väike tipp: kui sa oled noor, januled elu ja „24/7 toimub su ümber koguaeg miskit vinget“ järele, sulle meeldivad erinevad inimesed ja erinevad stiilid ja kui sa tahad kolida Berliini, ning mõtled millisesse linnaossa, siis vali Kreuzberg! Aga nüüd siis eilsest peost. Ammu polnud ma seal käinud – 1,5 aastat. See tähendas palju palju uusi nägusi. Tõesti uskumatu! Ainult mõned inimesed olid seal, keda ma tundsin. Aga see-eest oli nendega taaskohtumine suur rõõm. Aga tänu sellele, et seal nii palju uut rahvast oli, sain ma ka päris palju uusi tuttavaid. Pidu oli äge, ikkagi reggae!! Aga ma läksin juba kella 5 ära, kuna enesetunne polnud just kõige parem. Päevane pohmakas + kurk veits haige + veits nohu on lambist tulnud. Nii siis ma jõudsin kell 6 hommikul koju ja läksin kohe magama. Nüüd ma hakkan end vaikselt linna poole sättima ja õhtul on YFU Stammtisch ehk siis kohtumine siinsete YFUkatega ja uute vahetusõpilastega. Ma juba ootan seda pikisilmi!

Avaldamisväärt pildimaterjali mul kahjuks pakkuda pole.

Ah jaa! Seiklusterohket uut aastat, kallid sõbrad!


Norway today

Continues...

Saime siis eile Caroga kokku. Algusel jalutasime Alexander Platz'i ja selle ümbruses (ehk siis maailmakell, teretorn, punane raekorda..). Seejärel tahtsime minna Brandenburger Tor'i juurde. Teekond sinna venis üsnagi pikaks ja kitsaks, kuid see-eest vägagi lõbusaks. Põhjuseks on S-Bahnide väga kaoseline sõitmine. Ehk siis nad ei sõida plaanipäraselt ja paljud S-Bahn'id on üldse rivist väljas. See tähendab aga, et kui siis üks rong tuleb, üritavad kõik sinna sisse saada (+ see on juba rahvast niigi täis). Ühesõnaga hull trügimine ja lükkamine, aga siiski kuidagi äge oli :).


Brandenburger Tor'i juures vaatasime veidi ringi, siis jalutasime Unter den Linden'il ja suundusime Friedrichstrasse'le. Ühesõnaga selline õige turisti ringkäik kesklinnas. Lõpuks sõitsime Ostkreuz'i (ehk siis üks mu lemmik piirkondasi Berliinis). Seal käisime ühes mu lemmik paigas söömas. Ma sain jälle oma suurepärast bolognese lasagne't süüa!!! Lõpuks istusime, kõhud mega täis ja nostalgitsesime vahetusaasta aegu ja inimesi...


Õhtu poole, umbes kella 8 paiku hakkasime siis ära liikuma, ma tulin koju. Ma pean ühest metroo peatusest trammiga 2 peatust sõitma, et ilusti koju jõuda. Minu suurepäraseks üllatuseks oli eile see, et trammid olid üks hetk ka rivist väljas – jää tõttu! Kuigi mõtled küll, et mis see 2 peatust siis jala kõndida pole, siis sellise külmaga, nagu siin on, on see kilomeeter (või veits rohkem) palju kõndida. Nii ma siis otsustasingi takso võtta. Ja issand jumal! 15-20 min üritasin saada taksot ja ei ühtegi vaba taksot. Kuni siis lõpuks hakkasid taksojuhid teadlikult sinna sõitma, kuna teadsid, et inimesed ei saa liikuma. Aga lõpuks jõudsin õnnelikult koju, sääred olid küll päris jääs, kuid ka see läks üle :)

Umbes kell 9 jõudsin ma siis lõpuks koju. Last helistas päeval ja kutsus külla, et tule kokkame ja chillime. Ma küll ütlesin talle, et mul on teised plaanid, et ehk õhtu poole siis, aga ma poleks arvanud, et nii õhtu poole. Aga mis seal ikka. Lõpuks jõudsin kell pool 11 sinna, siis chillisime, tegime süüa (s.t tema tegi)... Kuna kell oli juba nii palju ja ühistransport sealt enam ei liikunud, jäin ma ööseks.

Nüüd olen taakord ilusti ja turvaliselt kodus ja mõtlen endiselt, mida tänase õhtuga peale hakata? Uskumatu, et JUBA TÄNA on vana-aasta õhtu!!! Eile ka Lastiga ahhoitasime peale, et päriselt ka juba ongi see käes?? Aga igatahes... Eks näis, mis saab. Brandenburger Tor'i juurde minek tundub järjest ebatõenäolisemana, seda mitte külma tõttu, kuna suht soojaks on läinud. Täna, kui kodus välja astusin, mõtlesin wtf?? Kuna astusin otse porilompi. Ehk siis ma julgen väita, et kraade on vahepeal päeval üle 0 olnud. Nüüd paar miinuskraadi, niiet igati OK. AGA point, miks Brandenbruger Tor välja langeb on see, et mingi terrorirünnaku nimeline asi on toimumas või igatahes sellest räägitakse, ehk siis et Br. Tor'i juures täna. Ühesõnaga mu vahetusvanemad ütlesid, et palun ära sinna täna mine. Seega ma kuulan endast vanemaid, kogenumaid ja kindlasti on nad rohkem kohaliku eluga siin kursis. Seega muretsemiseks pole põhjust, olen nii ettevaatlik, kui saab :)

Aga olgu kullakesed. Pange täiega pidu ja olge vahvad. Eks ma oma aastavahetusest raporteerin ka lähipäevadel.

Lõpetuseks raporteerin, et rakettide laskmine toimub siin juba mitmendat päeva ja nüüd iga tunniga järjest süveneb. Ja mul on ülemisel korrusel keegi täiesti hull ja segane naaber, kes lasi mingi tund aega järjest räiget muusikat, isegi ei oska seda kuskile liigitada. Selline vaiba kloppimine. Lõpuks tuli politsei, siis pani vait muusika, nüüd kolistab niisama.









Unter den Linden

The first day

Lend Tallinnast Münchenisse algas nii, et kõik reisijad olid lennukis ja siis tuli teade, et õhkutõusmine lükkub edasi, kuna lennuk on jäätunud ning see jää tuleb lahti sulatada. Kuid see kõik toimus isegi üllatavalt kiiresti – kõigest poole tunniga sulatati need „lendamist takistavad“ jääkamakad lahti, niiet täitsa okei. Müncheni lennujaamas õnneks pikalt passima ei pidanud, umbes 20 minutit, kui läkski lend Berliini, ilma igasuguste viivitusteta. Mnjaa, Müncheni lennujaam on päris suur. Ta on selline pikk ja kui ühest otsast teise vaatad, näed lõpmatust. Isegi kui 30 väravat edasi kõnnid, pole ikka lõppu näha. Ei oskagi öelda, palju seal neid väravaid olla võib. Aga Berliini jõudsin ilusti ja isegi pagas tuli õige lennuga õigeaegselt kohale. Lennujaamast edasi võtsin bussi ja siis metroo ja trammi. Väga tore on siin olla kuidagi. Ühes metroostatsioonis, kus ümber istuma pidin, polnud lifti ning seega pidin oma kohvri trepist üles vedama. Aga no problemo – kohe üks kena noormees pakkus abistavat kätt. Harjumatu kuidagi, et randomly tullakse ligi ja pakutakse lahkesti abi. Aga väga meeldiv igatahes!

Jõudnud oma korterisse, pakkisin mõned asjad lahti ja läksin poodi, et miskit söögi- ja joogipoolist osta. Uue sim-kaardi ostsin ka. Seega mu number, millelt mind kätte saab, on +4915206735257. Kõik „head uut aastat“ sms'id ja kõned on väga teretulnud. Btw: teate ikka, et teile tuleb uus aasta tund aega varem, kui mulle? :)

Kui poes käidud oli, pistsin paar baguette' hamba alla ning läksin magama. Uni oli nii magus!! Isegi äratuskella ei kuulnud. Pidin kell 7 Mehhiko Caroga kokku saama, aga ma kogemata ärkasin alles kell 7. Lõpuks saime kell 9 Alexanderplatz'il kokku. Siis helistas Sammy (sõber Jamaicalt), et ta on Kreuzbergis baaris, et tule läbi. Noja miks ka mitte? Siis läksime Caroga sinna baari. Uhh kui tore!! Need oldschool baarid, mõnusad koksid, hubane atmosfäär ja üliägedad inimesed! Niivõrd-kuivõrd juhuslikult tuli sinna ka Last ning meeliülendav oli teda nüüd taas üle 1,5 aasta näha. Võtsime mõned dringid ja suundusime siis kõik Warschauerstr. asuvale Cassaplaiasse (ehk siis klubisse, kus erinevatel korrustel mängib erinev muusika). Pole vist üllatav, kui ütlen, et meie veetsime mõnusalt aega reggae floor'il :)

Mingi aeg lahkusime peolt, sõime DÖNERIT!!!!!!!!!!!!!!!, chillisime ja ajasime juttu. Aaa ja teate mis?? Siin on nii külm ja libe!! Nii kui taksost välja astusin, kukkusin kohe pikali (hahaha). Aga jah – suurepärane õhtu oli! Kell pool 7 hommikul jõudsin koju.

Nüüd hakkab kell pool 4 saama ja kell 4 pidime taaskord Caroga kokku saama. Niiet houhouhou - taaskord õue KÜLMA kätte minek! Chill!


KRISTI VAATA!!!